Andro

Vanus

04.07.2009

Sünniaeg

Saaremaa

Kodukoht

Audentese E-gümnaasium

Kool

Andres Laide

Treener

Klubi

Kes ma olen

Olen Saaremaalt ja olen 17. Kergejõustikuga alustasin 2017. aastal, alguses lihtsalt sellepärast et see meeldis. Juba siis oli näha, et olen teistest kiirem. Umbes kümneaastaselt hakkasin käima suurematel võistlustel — TV 10 Olümpiastardil ja hiljem Eesti meistrivõistlustel — ja tihti sain sealt medali.

Nooremana proovisin peaaegu kõiki alasid ja tegin ka mitmevõistlust. Viimastel aastatel pole ma vigastuste ja koondisevõistluste tõttu jõudnud mitmevõistlusele keskenduda, aga see ala meeldib mulle siiani. Tahaks juba järgmisel talvel uuesti proovida.

Praegu treenin iga päev Kuressaares, treener on Andres Laide. Käisin üheksa aastat Kuressaare Nooruse Koolis, siis läksin Audentese Spordigümnaasiumisse ja lõpetasin seal 10. klassi. Nüüd õpin Audentese e-gümnaasiumis, et jõuaks trenni ja kooli kõrvalt.

Kuulun Eesti U18 koondisesse. Olen saanud esindada Eestit Euroopa noorte olümpiafestivalil, U18 EM-il ja Balti meistrivõistlustel. Rahvusvahelised võistlused on hoopis teine tase ja iga kord õpin sealt midagi juurde.

Suurim eesmärk on jõuda maailma tippu ja võita suurtelt võistlustelt medaleid. Kõige rohkem toetavad mind minu lähedased, ja tegelikult ka enda kangus — tahan endale tõestada, kui kaugele ma jõuan.

Väljaspool sporti olen sõprade ja perega, vaatan filme ja õpin ettevõtlust. Tahan olla tubli ka mujal kui rajal.

Teekond minu spordis

Kõik sai alguse

Kergejõustikuga alustasin 2017. aastal. Mängisin sel ajal ka jalgpalli ja käisin rahvatantsus.

Üsna kiiresti sai selgeks, et jooksmine on see, mis mul kõige paremini välja tuleb.

Mida rohkem ma trenni tegin ja võistlesin, seda rohkem tahtsin teada, kui kaugele ma jõuan. Ühel hetkel ei olnud see enam lihtsalt hobi.

Varajane kergejõustiku-/lapsepõlve võistlusfoto

Esimesed suured võistlused

Umbes kümneaastaselt jõudsin suurematele võistlustele — TV 10 Olümpiastart ja hiljem Eesti meistrivõistlused.

Seal sain esimest korda aru, mis tunne on päris surve all joosta ja võita.

Olin sageli poodiumil ja see andis mulle usku, et võib-olla ma tõesti suudan siin midagi.

Proovisin veel palju erinevaid alasid, ka mitmevõistlust — sellest oli hiljem palju kasu.

Varajase võistluse / TV 10 Olümpiastarti foto

Hakkasin enda võimeid tundma

Vanemates noorteklassides läks trenn tõsisemaks ja eesmärgid suuremaks.

Sprint ja tõkkejooks said mu põhialadeks, kuigi mitmevõistlust ma siiani igatsen.

Kõige suurem asi ei olnud paremad ajad kellal. Ma hakkasin aru saama, mida areng tegelikult nõuab — järjekindlust, tehnikat, taastumist ja oskust joosta hästi siis, kui see kõige rohkem loeb.

2024. aastal võitsin Eesti ja Balti tasemel ja sain aru, et suudan oma vanuses päris ees olla.

Eesti eest Euroopa areenile

2025. aastal sai rahvusvaheline võistlemine mu loos suureks osaks.

Pääsesin Eesti U18 koondisesse ja sain esimest korda Eestit välismaal esindada.

Jooksin Euroopa noorte olümpiafestivalil 110 m tõkkeid. Jooks ise ei läinud nii nagu tahtsin ja see oli päris valus.

Aga sealt õppisin midagi, mida tulemused ei õpeta — kuidas hoida pead külmana siis, kui kõik on mängus.

Tagasilöögid ei muuda eesmärki

2026. aasta algus oli raske. Sain talve jooksul kolm eraldi reielihase vigastust ja kogu sisehooaeg jäi ära.

Võistlemise asemel tegin taastusravi ja ehitasin vormi uuesti üles.

Hiljem täitsin Eesti karikavõistlustel U18 EM-i normi 110 m tõkkes, aga Eesti meistrivõistlustel läks 100 m finaalis reis krampi. EM oli äkki päris lähedal ja mina polnud kuskil selles vormis, kus tahtsin olla.